Meie pere suvised retseptid

Smuuti

Smuuti on põhiline toit meie majas. Tavaliselt on Smuuti sees piim, banaan, keedetud peet. Lisaks siis kas maasikad või kirsid või jõhvikad, vaarikad, mustikad jne. Üsna lihtsalt leiab smuuti sisse tee spinat. 

Suvel me makarone ei söö. Võimalik, et mitte kunagi enam. Makaronide asemel läheb liha kõrvale porgandi ja suvikõrvitsa võiga praetud ribad. Ülimaitsev. 

Hommikusöök

Praetud muna, peekon, riivitud juust, kurk, rohelised lehed, mango tšilli kaste, kui on siis miskid seemned veel lisaks. 

Kanasalat

Põhiline on siis ahjus küpsetatud kana rinnak. Oluliselt soodsam kui kanafilee ja pärast ahjust tulemist saab need paar konti ilusti eemaldada. Salatisse läheb kas jääsalat või siis roheliste lehtede segu. Tomat ja/või kurk, juust kas riivitult või laastudena, krutoonid,  natuke miskit kastet. Vahest majonees või caesari salati kaste või mango tšilli kaste. 

Tavaline on ka see, et igast juurikad võtavad koha liha kõrval sisse. Üldiselt armastan neid koos võiga. 

Uueks lemmikuks on seeneletšo. Maailma parim asi nii sepikule kui ka näiteks kala, kana või liha kõrvale. 

Pilte pole, sest kõik saab liiga kiirelt otsa alati. 

Meie pere suvised retseptid

Ise ka ei usu

Küll ma olen ikka tubli. Endal palavik ja ikka väga kehva olla, aga olen täna 5 masinatäit pesu pesnud. Lisaks sellele kooki küpsetanud, poest kaupa tellinud, 3 masinatäit nõusid pesnud. Koristanud. Koristanud. Koristanud. Kaks korda süüa teinud… Issver ma olen täiega väsinud. 

Mõelda olen jõudnud tuhande asja peale. Alustades sellest, et issand jumal halasta! Ma olin valmis täiesti võhivõõra inimese pärast haiget tegema mulle väga olulisele inimesele. Mis mul viga on?!?!? 

Ma olen mõelnud mis võiks toimuda Hundi peas. Oeh.. Ma olen ikka seal sõbra staatuses 😦 . Kahju. See minu sees olev tunne on nii valmis olema midagi rohkemat. Ma jõudsin isegi mõelda, et ta oleks ainus mees maailmas kellega ma oleks nõus veel kunagi elus lapse saama. Jep! Mis krt mul viga on!?!?! 

Siis mõtlesin ühe mehe peale. Me oleme kohtunud ja põhiliselt kirjutame. Ta väga ei torma minuga kohtuma, aga kirjutab pea igal hommikul ja õhtul. Huvitav, mida ta mõtleb? Kummaline. Ootab kuni suvi mööda läheb, et veenduda, et kas ma jään või kaon? Miks ta ütleb, et tal last pole, kuigi piltidel on? Ma ei tea mida tast arvata. Ta lihtsalt on. Las ta olla. 

Mis ma homme töövestlusele selga panen? Kas ma üldse tahan seda tööd? Kas ma suudan seal ilma hullult köhimata olla? 

Ma olen ära kasutanud kõik nipid mida ma tean kuidas köhast lahti saada. Kuum aur. Kreemid. Sibul. Oeh… Ma haisen! 

Ja siis üks totakas pilt siltidest 🙂 

Ise ka ei usu

Raudselt on kuskil maailmas kell 5.

Täiesti erakordne on ennast alkoholiga ravida. See on reaalselt ainuke asi mis ravimit meenutab mu kodus. Allergia tabletid ja vähihaigete valuvaigisti ei lähe hetkel arvesse. Kuigi seda viimast tarbides on enam-vähem sama tunne. Tegelt teen endale miskitest marjadest teed ja sidrunist ja ingverist. Täna ärgata oli juba päris ok. Arvestades, et ma öösel vähemalt poole oma kopsudest välja köhisin. 

Kõige hullem on see enesehaletsus kõige selle juures. Nii sitt on olla ja mittekeegi ei kuula mu hala ja ei haletse mind… 

See on see  “parim” osa kui sul pole kedagi kes sind armastaks. 

Ja siis kogu selle nuuskamise  ja köhimise keskel saabub sõnum Hundilt koos eelmise nv pildiga minust. Mis ta salaja teinud on. 

Ma ei jõua oodata kuni ma olen 60, et ta siis lõpuks tuleks ja ütleks, et ta armastab mind. 

Aga kes peakski tahtma varem seda öelda. Arvestades, et mu tuba vajab koristamist. Samal ajal kasvatan ma salfade  hunnikut põrandal… Ning olen lihtsalt liiga hale. 

Mu laps ütles, et ma pean lõpetama eksi appikutsumise kui miskit kodus katki läheb. Tean seda isegi… 

Tema.. Tema on jätkuvalt onlines. Mis mul viga on, et ma ennast sellega piinan? Ja mis Tal viga on, et ta mind ära ei bloki?! 

Ma ju ei taha enam sellist inimest oma ellu, aga Ta hoolitses mu eest. Issand kui hale ma ikka võin olla. Keegi on hoolitsev ja mina.. Mina arvan, et see ongi.. Ma ei tea mis see on. Igatahes  midagi mida ma vajan. 

Hommikused haletsusminutid on läbi! 

Raudselt on kuskil maailmas kell 5.

Elust metsas

Seisan hetkel keset metsa. Üksi. Suitsetan. Jah. Ma suitsetan. Peas keerleb tuhat mõtet. Kaduma läinud telefonilaadija. Tegelased kelle korraks väljaõppesse üksi jätsin. Hundiga koos veedetud nädalavahetust. Töövestlus, kuhu esmaspäeval lähen. Ja palju palju muud. 

Rase ei ole. Mis mul viga on ei tea. Uurime. 

Hetk vaikust kulub ära. Kaks päeva oleme metsas paksus paduvihmas olnud vahelduseks imeline päikeseloojang. Rahvast on ümberringi palju. Minu ümber on minu kallid ja olulised inimesed. Tahaks neid pidevalt kallistada. Aga vahest ka kägistada. Siis kui kell kolm öösel ärkan nende jutuvada peale ja pean end telgist paduvihma kätte vedama. 

Ma tean, et ma armastan Hunti kogu hingest. Nagu ma armastan neid kellega hetkel koos olen ja oma sõpru ja loomulikult lapsi. 

Ma olen õnnelik inimene. Mulle on antud nii palju võimalusi siin elus ja ma tunnen, et ma oskan neid ka kasutada. Ma olen saanud tagasisidet, et see mida ja kuidas ma teen on õige ja seda märgatakse. Märgatakse ülikõrgelt. Wow! 

Tegelikult ma ju lihtsalt olen. Ma teen seda mis mulle meeldib ja mind õnnelikuks teeb. Ma olen saanud ülivingeid koostööpakkumisi ja kavatsen ka ise ühe täna teha. Ma julgen seda teha sest ma tean, et see saab üks vinge projekt olema. 

Reede õhtul sõidan ma koju tagasi. Ja mu hinges saab olema suur tühjus. Sest see siin on minu aasta üritus mida ma ootasin. Ma olen seda teinud 5 või 6 aastat.. Ma ei mäleta enam ja see ei loe. Ma lihtsalt naudin iga hetke sellest. 

Teised siinolijad on kõik väiksema kogemusega. Mind ei häiri, et pesta ei saa. Mind ei häiri see, et sajab. Mind ei häiri see, et ma pean paari tunni pärast 400 inimese ette astuma ja tegema midagi pöörast. See kestab ainult minuti… 

Elust metsas