Mis teil toimub seal? 

Kui sa räägid inimesele mis tema tööd puudutavad järgmised sündmused on ja ta sind tegelikult ei kuula, siis on tulemuseks solvumine.

Mis teil toimub seal?!? Miks ma midagi ei tea?!?

Eee.. Kas sa seda teadsid, et eelmisel nv oli üks oluline üritus? Sa said ju selle kohta meili.

Kas sa tead, et meil on järgmine üritus kohe uksetaga ja selleks on kõik valmis? Kui sa ei tea, siis kas sa tead milleks me täna kogunesime? Selleks, et järgmise kolme päeva jooksul läheks väljas olevatel inimestel kõik maksimaalselt hästi. Aa, et mis toimub järgmise kolme päeva jooksul? Sa nagu üldse oma meile ei loe?!?

Ja siis ollakse minu peale solvunud, et ma midagi ei räägi. Ma reaalselt teen kõik üksi ära. Korraldan, mõtlen välja, valmistan ette, lepin kokku, hoian kätt pulsil.

Ja kui ma siis hakkan rääkima uutest plaanidedt, siis in tüübil korraga kiire. Mhmh.. Võib olla ma tõesti ei rääkinud talle tänasest, sest ta ju lubas mulle mingil hetkel tagasi helistada. Ja ta ei helistanud. Ja päriselt, mul on suht kiire tempo, nagu alati. Ma tegelt isegi unustasin eelmise nv asjad ära. Aga minu poolt oli kõik ka korraldatud. Minu osa oli tehtud.

Aga mis ma teha saan? Ma teen oma tööd. Ma teen seda täpselt nii hästi kui ma oskan. See võtab mult väga palju energiat. Ja lõppkokkuvõttes ei ole ma võimeline kedagi endaga kaasas lohistama. Tule ja tee koos minuga. Pea sammu niipalju kui sa suudad, aga kui sa ei zuuda, siis ära minu motti alla vea oma nõmedate märkustega. 

Ahjaa.. Üks meie koostööpartner on suunanud kõik meilid küsimustega mulle edasi. Sain aru, et ka sellest on probleem. No ma tegelikult päriselt ka pole seda valikut ise teinud. 

Lähen teen hingamisharjutusi. 

Advertisements
Mis teil toimub seal? 

Esimene deit

Mul pole sellist deiti veel olnud.

Deit ise oli üliäge.

Aga. Mingil helistab laps nr1 ja ütleb, et sõidab emosse. Ok. Mis juhtus?!?

Lapse äge kurguviirus on ägenenud ja arst soovitas emosse minna. Ahah.

Mõne aja pärast helistab nuttev laps nr1 uuesti ja teatab, et elu on täiega ebaõiglane. No enesehaletsus ja paha olla jne.

Mõne aja pärast helistab maruvihane laps nr1 ja ütleb, et vastuvõtnud arst arvas, et ma olen rongaema. Mu laps on paari kuu pärast 18 ja täiesti võimeline ise emos käima. Seda enam, et ma tegelt pakkusin, et lähen kaasa. Ta ei soovinud seda.

Siis läheb mööda paar minutit ja helistab hüsteeriline arst. Mismõttes sa saatsid oma lapse üksi emosse?!?!? No ja veel mingid muud teemad mida ma siin lahti ei kirjuta.

Siis läheb mööda 2 minutit ja helistab sama hüsteeriline laps nr1. Arst sakkis sajaga.

Tellisin lapsele nr1 takso. Laps nr1 jõuab koju. Helistab arst ja muretseb, et kuidas haige laps nr1 nüüd ikka üksi kodus on…

Läheb pool tundi mööda. Helistab laps nr1. Laps nr2 olevat vist varbaluu murdnud. Kujutlen oma peas pilti kuidas sama pere laps emosse läheb, satub sama hüsteerilise arsti juurde ja kuidas mind vangi pannakse. 

Samas uurin rahuliku häälega, et kuidas lapse nr2 varvas siis ikkagi võib olla puruks läks. Edasist ma oleks tahtnud kõrvatroppe kasutades pealt näha. Laps nr1 palus lapselt nr2 abi. Too abi ei osutanud. Laps nr1, kes on kohe 18, valas lapsele nr2 sellepeale pähe fairyt, peebipuudrit ja päevituskreemi. Mille peale laps nr2 otsustas füüsilist vägivalda kasutada. Laps nr1 sai väiksemaid traumasid kehale ja suuremaid hingele ning kasutas samuti füüsilise noomituse varianti. Mille peale laps nr2 virutas õele jalaga, aga jalg tabas ust mitte õde… 

Oehhh… 

Lõpptulemus oli hüsteeriline nutt, kaebamine ja selgitamine. Kõike sel samal ajal kui ma püüdsin mere ääres romantiliselt jalutada. Reaalsuses istusin telefoni otsas ja üritasin vaadata mis nägu tüüp on. Ta oli üsna murelik. Ma ei hakanud igaks juhuks küsima, et miks. 

Kuidas teie esimesed deidid möödunud on? 

Esimene deit

Magamine on nõrkadele

Ma olen viimasel nädalal saanud magada umbes poole vähem kui ma reaalselt väljamagamiseks vajan. Täna on see päev, kus mu keha tahab alla anda ja lihtsalt magada. Nõme!

Ja süüdi olen ikka ise. Sest on vaja ju istuda ja 4-6 tunniseid kõnemaratone pidada. Aga aeg möödub nii kiirelt. Ainult üks asi veel ja siis veel üks ja siis veel… Ja siis kui ma juba enamvähem magan, siis teine pool lõetab lõpuks kõne ja hakkab sõnumeid saatma. Nagu see laseks mul magada.

Meie kõned pole üldse mingi ninnunännu. Me lihtsalt lobiseme täiesti rändom teemadel. alustades Põhja Korea olukorrast kuni kohalike omavalitsuste valimiseni välja. Mis erakonna pooldajad ja mis maailmavaated meil on. Tulised arutelud, kas ja mis ja kes ja lõpuks tõdemine, et me mõtleme täiega sarnaselt.

Mulle meeldib see, et ta helistab. Mis siis, et mu hobi ei sobi tema maailma. Kuigi eile tal lõi pirn põlema, mida ma seal tegelikult teen ja ta oli täiega vaimustuses, et kui äge inimene ma ikka olen. Seega kas see teema on nüüd lahendatud?

Samas tekkis täna mõte, et kui nüüd ikka mingil imelikul põhjusel me kunagi kuhugi jõuame, siis meie graafikud on täpselt sellised, et me kohtuksime selleks, et koos öösel magada. Tema tööpäevad lõppevad õhtul hilja ja hakkavad siis kui mina töölt koju saabuma hakkan. Kõlab lahedalt. Samas sai naerda selle üle tõsiselt, et me oleme oma kohad vahetanud. Täna on tema kord üle mõelda ja minul asju võtta möödaminnes. Aga ma ei kavatsegi kuskile kiirustada, sest mul pole tahtmist. Tahan nautida seda ootust. Hetkel õhtuste kõnede ja hommikuste sõnumite. Vb kunagi ootust, et me saame äkki kokku. Jne. Aga see pole täna üldse meil veel arutusel. Tõmbasime sellel plaanil jalad alt ja panime nurka istuma ja oma aega ootama. Ükskõik, et kas ja millal see tulemas on.

No eks äkki ikka on.

Päris huvitav.

Samas võib see kõik ka sama kiirelt otsa saada kui algas. Aga see on täiega lahe olnud siiani. Eriti see osa, kus me võime täiesti tuliselt arutleda mingite teemade üle.

Täna selgus näiteks, et tal pole mitte kolm vaid kolm ja pool õde. Mida?!?!?! No mul on kaks terava keelega pubekat see eest. 🙂 Arvan, et seisud on üsna võrdsed. 🙂

Kuigi ta arvas, et ilmselge ülekaal on ikkagi tema poolel. Sest no tal veel vanemad ka 🙂

Lähen nüüd vaatan mis asju mu hobi teemal otsustatakse ja püüan ise ka sõna sekka öelda.

Magamine on nõrkadele

Kuidas see käib? 

Kuidas käib päris üksi elamine? Mida inimesed päevast päeva üksi kodus olles teevad?

Tuled koju. Teed süüa. Sööd. Ja edasi?

Ei. Nagu päriselt, aga mis edasi? Vaatate telekat ja loete raamatut ja näksite?

Käite trennis?

Koristate? Iga päev?

Ma pean selle välja uurima. See on päris huvitav. Ma olen harjunud, et koguaeg toimub midagi. Keegi tahab midagi. Keegi räägib midagi. Ja nüüd on korraga vaikus.

Käite jalutamas?

Kuidas need õhtud ikkagi välja näevad? 

Kuidas see käib? 

Ma ikka ei oska

Teate. Lubasin, et ei mingeid mehi. Ja siis haakis end üks külge. No hakkas rääkima. Ja jäi. Mõneks ajaks. Tegelikult ju suhtleme täna ka. Lihtsalt me jõudsime nelja päevaga sellest põnevast ootusest selleni, et ma ikka ei sobi talle. No pakkusin ise talle, et kuule sa nii lahe inimene oleme sõbrad. Talle see kuidagi ei sobinud. Tahtis ikka teada saada, et kas… Ja siis mõtles ringi.

Minu pakkumine oli pigem sellest tulenev, et tundus nagu nõks katki olevat ja nägi hirmsasti vaeva minu eemalepeletamisega. Samas püüdis ikka mu tähelepanu jne. Sain üsna asjaliku õppetunni osaliseks ka. Sellest juba siis kui praktikas kasutama hakkan. Igatahes ei jõudnud ma ei armuda, aga huvi jõudis tekkida küll.

Ja sel korral sai kõige suuremaks komistuskiviks minu hobi. Ta lihtsalt ei suudaks sellega kunagi leppida. Ja mina jälle ei ole nõus sellest mitte loobuma. Miks ma peaksingi. Ma olen selles hea ja ma tahan seda teha.

No igatahes veendusin veelkord, et mis ma pingutan. Sest vahet pole mida ma teen jõuan ma ikka kiirelt samasse punkti. Mis tähendab, et tuleb kõike muuta. Sellest ka kunagi hiljem.

Kõige rohkem, aga on mulle kõrvu hakanud ja mind puudutanud see kuidas inimesed minu ümber kaotavad usku armastusse. Sellesse tõelisesse. Ja see on asi mis mind nutma ajab. Kohe päris sügavalt hingepõhjast nutma.

Mul on tunne seda kuuldes justkui mu küljest rebitaks tükke välja. Selliseid suuri. Ma ei teagi miks see nii on.

Ma ikka ei oska

Ehhh, eluke… 

Ma ikka oskan seiklusi leida…

DraamaQueeni peale solvusin. Krt! Mees või asi. Tahab annab sõna, tahab võtab sõna. Mingu puutaha!!!

No ja siis oli vaja sõbrannaga pidutseda hommikuni. Mis tähendab tantsimist rohkem kui alkoholi. Ja siis ülejäänud nv möödus mingis poolunes. Lasin kaks sõbrannat üle, kelle juurde lubasin minna. Sest oli vaja magada. Välja magamiseni ei jõudnudki. Oli vaja hoopis teha midagi, millest sain korraliku õppetunni. Pekki! Ma ei taha sellest isegi kirjutada mitte.

No ja siis kolis teine laps välja ja mina istusin poole ööni mingi sõbrannaga jõin teed ja sõin kooki. Et jumala eest ei peaks üksi olema.

Nüüd peaks tööd tegema, aga aju sureb magamatusest. Süsteemid ei tööta nagu peaks.. Ahh tavaline sinine esmaspäev. 

Kõigele lisaks sjutis mu boss mind reedel sedasi üllatada, et ma olen siiani shokis. Sel korral positiivses. Aga suht juhm on olla. Ma ei suuda mõista millega ma selle nüüd siis ära teenisin. Aga juu siis olen head tööd teinud. 

Ehhh, eluke…